Found this from 2011

Mõtisklesin teadmise kasulikkusest. Ma tean, et mul on eeldus olla tark, säravalt, imetlusväärselt tark. Üheks takistuseks antud teel on minu loomus – olen laisk ja impulsiivne. Teen kirega ja “õigel hetkel”. Kui on tuju jalutama minna, siis lähen ja see ei loe mitte vähematki, et peaksin saksa keelt õppima või akadeemilist kirjandust lugema. Olen ka mõtlik. Mõtlen rohkem kui loen või teen, mistõttu põhineb minu tarkus – see vähene, mis mul on -pigem vaatlustel ning kogemuste süvaanalüüsil. Teadmisi on mul vähe.

Mäletan, et kord hõiskasin ühele sõbrale “Ma olen vist intelligentsemaks muutunud!” Ei suuda enam meenutada, mis põhjusel ma seda ütlesin, aga tõenäoliselt võrdlesin oma vanemaid kirjutisi uumatega. Ta vastas, et intelligentsemaks ei ole võimalik muutuda. Intelligents on omadus ja seda saab kas välja arendada või mitte. Oma vanu kirjatükke lugedes tekib vahel tõesti veidi kummastav tunne. Kuidas ma nii noorelt juba midagi nii tarka võisin öelda? Aga milline õudne kest! Ja arenenud on tegelikult see kest, mitte minu intelligentsus. Suurenenud on minu teadmised ja kogemuste hulk, aga intelligentsus on samaks jäänud.

Tarkusega on aga veidi teised lood. Tarkus on oma loomuliku intelligentsuse väljaarendamine ning täiuseni viimine. Aga lisaks eelpool mainitud iseloomu eripäradele, mis raskendavad mul sellel teel käimist, vaevavad mind ka kahtlused selle otstarbekuse koha pealt. Mäletan, et isegi selline mees nagu T.S. Eliot, keda ma üldiselt oma sugulashingeks ei pea, mainis, et luuletajale ei pruugi liiga suured teadmised kasuks tulla. Ja ma tajun seda. Ja kardan seda. Isegi elule ei pruugi suured teadmised kasuks tulla kui oma inimtüübilt oled pöörane unistaja. Unistada on niigi raske. Kogu aeg kuuled kuidas küünikud kõrva ääres kraaksuvad. Liigne teadmine võib elult tolle müstilisuse ja ilu ära võtta. Võib hävitada elu enese vahetu kogemise. Võib. Ma ei tea. Ma ei ole tark. Aga arvan, et tarkus ei ole vaid võit, et sellega kaasnevad ka kaotused. Ning teadmine üleüldse – miks on üht tüüpi teadmine teisest üle? Võib-olla ma ei peakski nukrutsema oma akadeemilise edasijõudmatuse pärast, sest see teadmine, mis mul on, see on väljasolija oma, luuletaja oma. See võib tasukaalustada…ehk peitub selles minu väärtus?

Samas tunnen end võimetuna oma seisukohti kaitsma, kuna puudub piisav haridus. Ei ole kerge vaikides kuulata, kuidas avaldatakse mõtteid, millele tahaks väga vastu vaielda, aga ei saa. Sest ma kaotaks vaidluse. Mul puudub see teadmistearsenal, millega võitlusesse astuda, kuigi mu mõte ei pruugi iseenesest halvem olla. Ja nii ma hoian kõrvale, vääneldes teadmise käes, et too väide pole õige, suutmata seda ümber lükata. Oh see on piinarikas, uskuge. Ja ma nukrutsen vahel, ja mõtlen kas ma peaks end käsile võtma või ei ole see kõik seda väärt. Kas ma olen luuletaja ja unistaja või revolutsionäär ning maailmaparandaja? Kas ma pean end kehtestama, laskma oma vastuolulistel seisukohtadel kõlada? On see mu kohus inimkonna ees? Või olen ma pigem luuletaja, kes kirjutab neile, kes mõistavad, julgustab ning inspireerib neid, kes võiksid mõista. Kes ei tea Foucault’st ja Iraagi sõjast tuhkagi aga teab elust, armastusest, kurbusest. Kes ei pane asjade kallal toime teaduslikke eksperimente, kes loob tähendusi, selle asemel, et neid põrmustada või trivialiseerida.

Teadmine näib mõneti ka inimlikkust vähendav. Muidugi minu arusaam inimlikkusest on minu arusaam. Aga see ei tundu mulle päris õige, et siiraste tunnete asemel suhtutakse inimesse kui teadusobjekti. Inimesele peaks ju jääma mingi väärikus. Mõtlen vahel sellele, et kuidas üks soolisusest huvituv inimene oma eraelus toime tuleb. Kas ta tõesti langeb oma teaduse tasemele ning vaatleb oma suhet vastavast vaatepunktist, selle asemel, et lihtsalt olla ja armastada? Ma loodan, et mitte.

No vot, kõige selle tõttu olengi akadeemiliselt saamatu. Ma ei ole otsustanud kumba teed minna. Kas teadmise ja suurema mõjuvõimu teed, või luuletaja ning elaja teed. Just. Elaja. Inimene, kes elab ja kogeb elu vahetult. Kas mul on üldse see valik? Kui suur mõju on teadmisel loomusele? Kas kardan ilma põhjuseta? Ma ei tea. Aga ennast tundes, lähen lõppude lõpuks ikkagi seda teed, mis näib loomulikumana….

 

***

PS. Kui palju usku endasse, kui palju kuradima usku ja elu veel. Oh sa Juudas.

A muidu ma mõtlen suht samamoodi endiselt.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *