Mõtted

Ma ei taha praegu inglise keeles kirjutada, aga ma ei taha ka oma eestikeelset keskkonda sisustada. Selle jaoks on teised plaanid. Seega.

Taipasin täna, kui pehme ma olen. Kui ääretult pehme. Ma vist ei tea kedagi, kes oleks nii pehme kui mina. Mul on kahju, kui teistel kellelgi ei ole. Selles on lausa midagi ebanormaalset. Kindlasti olen ma selle tõttu oma elu tohutult raskemaks elanud, et mul on inimestest kahju.

Mul on kahju joodikutest ja prükkaritest. Kui nad minuga räägivad, siis ma räägin enam-vähem viisakalt vastu, mõnikord natuke nipsakalt ja tõrjuvalt, aga siiski viisakalt. Ükskord sai mul sellisest käitumisest kõrini. Teised naisterahvad ei tee nii. Nad käivad nina püsti mööda. Proovisin minagi siis seda nina püsti käimist. Tuli üks nooremat sorti mees ja kõnetas mind oma ängihoos, vaatasin mööda ja ei teinud kuulma. Hiljem oli mul kahju. Tal paistis päriselt halb. Lorajutt loraks, äng oli ehtne. Edaspidi ma ei ole sedasi käitunud. Kui, siis ärevusest.

Mul on kahju minu ülemusest. Ta on klassikaline ettevõtjast tikkpea. Ta valetab ja ta joob. Kõik vihkavad ja põlgavad teda. Minagi ei pea temast lugu, aga vahel on mul kahju. Ta ei paista mulle päris halb, vaid nõrk ja selgrootu inimene.

Tean meest, kes petab oma naist. Ta on saripetja ega tunne süüd. Ma põlgan tema hoiakuid, aga ta on kõige selle sees nii eksinud ja õnnetu, et mul on ka temast kahju. Ja Michael Jacksonist samuti. Ka tema oli kunagi ohver. Mis me teeme minusugustega? Ma ei tea. Saadame sordiaretustehasse praagina tagasi.

Kui inimesel on halb, siis mul on temast kahju. Ükskõik kui kehvasti ta käitunud on, kui tal on oma supi sees väga halb, siis mul pisut on.

Neist, kes uhked on ja rõõmsalt lulli löövad oma halbade tegude juures, nendest ei ole kahju. Neid tambin koos pööbliga, vahel esireaski.

Siis – näiliselt karjuvas kontrastis eelnevaga – mõtlesin veel seda, et ma olen ikka paras troll portselanipoes ega sobi ilusa hingega inimeste sekka. Neis on sarnasusi ja korraks selle sarnasuse vahel seistes, tundsin end sobimatuna. Ma ei ole nende moodi. Nemad kuuluvad kokku, aga mina olen väljaspool üksinda. Ma olen nagu Martin Eden, kes tahaks nende ilusas maailmas elada, aga ma ei kuulu sinna. Ma olen tahumatum, mul ei ole lihvi. Ma ei julge ilus olla. Selles tundes pole miskit uut ja see vaevab mind vahel, täna siis taaskord. Kõik tunduvad sarnased, ainult mina olen üksinda kusagil väljaspool, sest minus on nii habrast ilu kui tahumatut trolli.

Kui aus olla, siis ma meeldin endale sellisena. Mul on päris lõbus, mulle meeldivad minu trolliasjad, ainult selle va kuuluvusega on raske. Ma eeldan, et ilusad inimesed mu trollikülgi ei taluks. Hinges kisub siiski rohkem ilu poole, nii et võib ju püüda vähem troll olla. Ainult siis, kui kahte sellist kõrvuti näha, nagu täna, tuleb iseäranis esile, et mina olen teistmoodi ja nood seal on match made in heaven.

Trollidest rääkides on mul enda meelest hirmushea raamatupealkiri + tegelaste nimed välja mõeldud. Võib-olla ma kirjutan neile loo juurde ja lõbustan end. Nemad on ka trollid ja elavad võpsikus, aga nad pole muidugi üldse minu moodi.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *